Monami ja Bläki kutsikad on sündinud ...

Siin nad siis on, meie poisi ja Monami tited.Piltide autor Riina Reinart.

Alles olid jõulud, varsti jaanipäev.

Jõulud ju ammugi möödas
kuid mõtteis neil elada lasen.
Olid Džonks ja Dukkel ja kuusepuu,
mis viimaseks neile jäi.
Ja jaanipäev ilma nendeta -
kui ookean ilma veeta
ja kunagi enam me teada ei saa,
kus  vikerkaarel on teel nad...
See jaanipäev jällegi oodatud,
liidab tuli meid endaga ühte,
leek pimestab ,kuid tema võbelus
on imeilus ja ehtne.
On aasta õied kõik avanud end
ja lõhnadest joovastud aina-
jasmiinid, pojengid, ööviiulid
kes neist selle öö kuninganna?
Tahaks olla nii siiras ja õnnelik,
et varjud ei tumestaks leeki-
oleks ometi ilmas veel õiglust,
mis meeltele juhtaks teegi-
selle, kus mured ei piina
ja õnnelik olla veel saaks.
Nautida elu nii habrast
ja kõike, mis teed , ei peeta veaks.
Kuis lõhnab see jaaniõhtu-
õitest lõhnavad aasad ja
samblane mets ning vihmamärg maa...
Kui tunned õigeid loitse,
võid südaööl haldjaks kord muutuda.
Siis võlukepike muudaks
ilmas heaks kõik kurja ja halva-
pool tundi veel keskööni aega
ei seda ma oodata malda.
Võluvitsaga üle kõik paitan,
et kõrgemad jõud
mind ülejäänd aastal ka aitaks...
Ei soovi ju võimatuid soove
tahaks tagasi endisi aegu,
kus kõik oli tunduvalt ausam ja ehtsam
ja igatsus parema järele
ei kustutaks hingest ka naeru...

Jahikatsed Jõgeval

Täna toimus Jõgeval Roosiaia talus jahikoerte jahikatse jahiomaduste kindlakstegemiseks tehisurus.Osalejaid oli 7, neist 3 said positiivse tulemuse.
Jäljekütt Hasso III järk
Jäljekütt Justina II järk.
Oli tore ja nauditav päev.
Täname kohtunik Hr.Roman Peili ja perenaist Marju Merilat.Ja tänud teistele osalejatele toreda seltskonna eest .

                       Meie päevakangelane Ewa Brown e.Jäljekütt Justina II järk

Meie Bläki ootab peatset isakssaamist...

Kena taksipaar ootab järelkasvu.Kannatust, rahu ja õnnelikke päevi koos Monaga soovib Mirjamile,Riinale ja Margitile Bläki pere.

Mõtisklus...

Täna on meie esimese taksi Lisse lahkumise päev.Täpselt 12 aastat tagasi...Nii kaua oleme teda igatsenud ja täpselt sama kaua jagas ta meiega muresid-rõõme.Esimene jääb alati esimeseks ja ei unune kunagi.Olgu teil kõigil seal uutel jahimaadel muretu olemine...Me mäletame teid seni kuni elame...

23.02.2015 oleksime me tähistanud Johnny 13 sünnipäeva, kuid saatus tahtis teisiti.Kas takside jumal on soojal maal puhkusel?Kus ta on?Nii lihtsalt ei tohiks juhtuda nagu meil-esmaspäeval Dukkel, laupäeval Johnny...
Olen mõelnud elu hapruse üle, loodad ju alati, et kõik , kes jäävad haigeks, paranevad, aga...Kahjuks kehtib reegel -elu kestab sünnist surmani-kõigi elavate kohta.Ja kui elu ongi surmani jõudnud ei suuda me seda taluda ega sellega leppida.Kuigi ma tean juba suurest leinast pisut toibuma hakates, et neil mõlemal on praegu ilma haiguseta parem, siis ei ole see lohutus vaid endale aru andmine, et lõputult ei jõua nutta ja igal sammul loota, et kumbki neist saba liputades vastu astub.Mitte iialgi ei juhtu seda.Mõnikord on lihtsam isegi matta  lähedast inimest, kellega koos sai kas koolis käidud või sugulussidemetes oldud või lihtsalt head tuttavat või keda iganes. Paljud ei mõista, miks looma leinata ja nii kaua taga nutta, teadmata kui lähedaseks saab koos nendega haigusega võideldes ja aina lootes, et juhtub ime, aga imed juhtuvad harva.Nagu ka see, et minu teele on sattunud just sellised koerad, keda sünnib sajandis kord-kui sedagi.Igaüks on omamoodi erakordne ja omanäoline.Nagu Dukkel-kogu aeg lõbus, seltsiv, töökas ja lihtsalt nii kallis.Ja Johnny-ta tuli meile juba vanemana , kuid võttis kogu pere kohe omaks ja kiindumus oli vastastikune.Ta oli tubli jahikoer ja hiljem lihtsalt väga korralik härrasmees.Tema suurepäraseid omadusi jäi edasi kandma hulk tema kutsikaid.Olgu nende tee sama pikk ja õnnelik kui oli nende isa oma.Vähemalt praegu arvan ma nii, et ta sai kõik, mis tahtis ja oli hoitud ja armastatud...

Jumalaga, kallis Johnny...

                                                

                                                            FELIX
                                                 23.02.2002-21.02.2015 


Sul olnud kirju elulugu-
nagu suveõites lilleaas.
Just homme, mõtlesin veel eile-
On Sinust põhjus kirjutada taas.
Su sünnipäevakingid juba ootasid
ja ahjus valmind oleks keeks...
Ma annaks kõik, kui selle, mis on juhtund,
keegi ...äkki olematuks teeks.
Need aastad mil  meid rõõmustasid
lendasid kui tuisutuul
ja kõik mälestused, mis meil jätsid
on igavesti talletatud Sinu elupuul.
Sa olid ehtne kütt ja jahisemu
on Sinu eluloos ka seiku-
kõik oleks olnud korras,
kui jahisõpradega koos
Sa poleks vahel pannud plehku...
Läks vahel päevi paar,
mis halle juukseid pähe ehteks panid
ja kui me otsimisest olimegi päris väsind-
Sa ilmusid kui ehtne taks...
Ja aru Sa ei saanud, miks kodus ootas praetud maks...
Nüüd otsida võiks õhtust hommikuni,
kas olgu tuisk või kuumav päev.
Sind leida saan vaid siis kui unedes Sind näen.
Sa läksid äkki-läbi lõigatud sai elulõng
ja meie kõigi südames on praegu rusuv äng.
Ei haugu enam keegi hommikuti üles,
et saada esimeseks õue uudistama
ja üle Sinu hauakünka
vaid helgib leinaküünla kuma.
Sa puhka rahus, laseme Sul minna-
kuid kerge pole see.
Aeg läheb ikka omasoodu mööda
ja kunagi me jälle kohtume.-

Olgu Sinu kutsikate teed sama huvitavad ja nendegi elulugu saagu pikk nagu oli Sul endal.Täname Annet ja Ivarit suurepärase sõbra eest, kelle  meile saatuse tahtel kinkisite ja keda me jääme leinama.Sai temast veel hilissuvel juhupilte tehtud, teadmata, et need jäävad viimasteks.

                HÜVASTI,  DŽONKS!

HÜVASTI, DUKI.

               
                                       Jäljekütt Dukkelises Cleopatra
                                          10.08.2011-16.02.2015


         Sa põlesid liiga heledalt-nagu sabaga täht, et siis langeda tundmatusse.

                   Meie kallile Dukkelile pühendan mõned südamepõhjast tulnud read.



Oli august, sume suvi-siia ilma ilmusid,
abigi Sul vaja oli, aga seda ju Sa said.
Olid tilluke kui pöial,
ema vuntsidesse kadusid
Aga mõne aja pärast kauniks koeraks sirgusid.
Kuna juured Sul ju Taanist, nimegi said Dukkelise,
ikka pisike kui pöial, aga olid väga ISE.
oli veidraid  tempe,kõike   teha jõudsid-elusäde leegitses.

Olid meie lillelaps.Kõike tegid, kõike jõudsid,
kuid siis äkki lõppes jaks

Meil silmis Sinu süüdatud on tuli,
kes teab, kas kustub see või kaunilt loitma jääb.
Sa olid kingitus me mitmes suves , talves,  sügises ja kevades
täht me unistuste taevas.
Nüüd oled kummitus mu unes,  

kus edaspidi loodan näha Sind,
päike minu halli päeva mälestustes
naeratus me kurval näol.
Kui tuleb uus suvi, oled soe tuuleõhk me palgel
saatjaks vaimuna mu igal sammul-
nii lähedal kui kaugel.

Kui raske on olla Sinuta,
 teada saan alles ajas , mis tuleb-nii eriline vallatu ja kallis kui Sa olid,

Su juurde naasta tahaks siis

kui endal silmad hallid.

Dukkeleid ei sünni tihti, arvan saja aasta tagant üks-
kui Sinusarnast oodata ei kärsi

tuleb avadagi vikerkaare   uks.

Lasen vabaks Su hinge,

et minek oleks kergem.
Sind jäävad mälestama kõik,
kel antud elavate hinged.