esmaspäev, 31. detsember 2012

KAUNIST AASTAVAHETUST

On aasta jälle linnulennul läinud
uus koputamas juba uksele.
on vanast aastast palju meelde jäänud
need mälestused panen tallele.
On olnud pisaraid ja kurbi päevi
kui igavikuteele saadad sõpru
Ja vahel elu nõnda mõrkjalt maitseb,
et tahaks igavikult küsida, kas mind ka keegi kaitseb.
Ja vastust ootan siiamaani
ja tahaks ehitada enda ümber müüri,
 mis küllalt paks ja kõrge,
 et võõrad pilgud minuni ei küündi.
Jah, vahel tahaks lihtsalt olla ära,
et ükski elav hing mind siis ei tabaks
kui olen nõnda nõrk ja mured mind on jalust raband...
See aasta ajalukku läheb kui üks murekoorem
Ja annaks aasta uus , mis lõbusam ja noorem
mul  aega mõelda positiivseid mõtteid
ja vahel lasta tunda rõõmu pisiasjadest
ning suuri õnnekoormaid ma ei oota-
kui tulevad, siis iseenesest.
Ma soovin tervist, rõõmsaid pilke enda ümber
ja rohkem inimeste sallivust.
Ka kõige väetim, väiksem pereliige
ju vajab vahel kallistust.
Oh oleks aasta uus ka kurjast vabam
ja sinna mahuks ligimesearmastust.
Me maailm keerleb ikka ümber koerte
ja igavesti armastame neid.
Ja siis kui vaenu, kadedust ja ülbust
meie ümber poleks, võiks rahus teha igapäevatöid
Ja siis kui keegi teo või sõnaga sind toetab,
siis päike nagu säramagi lööks.
Me sõbrad, kasvandikud,tulevikku minge julgelt,
sest aasta uus võib tuua miljon üllatust
ja selleks tuleb homme kodus olla
kui  aastavahetus nii tasa paotab ust.
2012-mine, me meelde jätame kõik hea
2013-juba tule , mis Sina tood, ei ette tea...

HEAD VANA AASTA LÕPPU JA HEAD UUT AASTAT KÕIGILE MEIE SÕPRADELE, TUTTAVATELE JA KASVANDIKELE, KES MEILT ON TUULE TIIBADESSE SAANUD.UUELT AASTALT OOTAME KA UUSI KUTSIKASOOVIJAID MEIE KENNELISSE.

HAPPY NEW YEAR 2013 TO ALL OUR FRIENDS.

neljapäev, 27. detsember 2012

Mu kallis päikesepoiss Wilton läks tähtedemaale...

                                                         JÄLJEKÜTT WILTON
                                                         18.08.2009-27.12.2012

Minu koer, ainult minu, sest Sa valisid mind juba kutsikana endale ja ma olin nii armetu, et ei suutnud Sind kaitsta kurja eest-surma raudsest haardest  ...Anna mulle andeks, et läks nii.Sind ei asenda mulle enam keegi, sest Sa olid ikka minu Päikesepoiss, alati rõõmus ja lustakas sell.
Ma olen nii süüdi, nii süüdi, ja raske koorem tuleb kanda mul nüüd elu lõpuni.Kui oleks paremini hoida jaksanud Su elupäevi, siis ilmselt tulevikku näeksid...Nüüd kogu taaga võtan enda kanda-kui Sa vaid suudaks mulle andeks anda...
                            Jäljekütt Wilton Luigel rühma III koht,ka viimane fotomälestus Sinust...

Päikesepoiss läks seitsme tuule poole ja meie ilma keelatud tal tee.
Sa jälgid meid sealt ülalt pilvenurgalt ja vaatad, et me ikka käime õigrt teed.
Sa olid lohutuseks suureks kui kurvaks muutund oli meel
Ja rõõmu külvasid mu ellu-liig tähtis oli mullegi kõik see.
Ei teagi, kuidas Sinuta nüüd kulgen-nii kurb on mõelda sellest,
kas saan ma üksi hakkama, vaid Sina sealpool tead.
Kui oli vahel varuks nutt,
siis pisarad sa pühkisid ja  ja elu muutus valgemaks,
Kui siia ilma sündisid ja jalad juba kandsid, siis kõiki samme minuga koos käia armastasid.
Ja suuremana olid Sa mu kõrval igal ajal
ja igaveseks kõrvu jääb Su kaunis  hääle kaja.
 See kaotus  mulle väga valus hoop, kuid ma midagi ei suuda enam teha,
 vaid lilled küünlad Sinu hauakünkal nüüd pimeduses helendavad.
Oh, Wilton, kallis , kallis-kallimatest kallim, mis oskan öelda veel-
Ei ole elul kordustrükki, et midagi saaks parandada veel-
Ma vaikselt pisaratest lükin nüüd olematut kaelakeed.Kuid Sinu kaelas särada vaid saab see sealpool linnuteed.Kuid kahjuks maised hinged seda ju ei näe...

Ja igaveseks hüvastijätuks Su haual põlvitan ja mõttes palvet loen...
Ja ongi kõik-on lõppenud üks noore sõbra elutee-ja loodan, et igaviku piiri taga me varsti üksteist kohtame...

neljapäev, 6. detsember 2012

On hingede aeg, on küünalde aeg...

Ja kurbade mõtete aeg...
Jälle on lõppenud ühe eriliselt andeka ja sõbrameelse lääne- siberi laika  Kakarinsuo Simba jahiretked.Nüüd juba jahib ta põtru teisel pool vikerkaart.Veel tänavu käis ta kaasas esimeses põdrajahis, aga näha oli, et vanadus ja laika jaoks suhteliselt pikk ja aktiivne jahitöö oli võtnud oma...Meile sattus ta pea 5 aastat tagasi Viljandimaalt ja noorpõlve jahimaad olid tal Soomes.Lisan veel mälestuseks mõned jahipildid, mis jäävad teda kauaks meenutama, sest siiani samaväärset põdrakütti pole veel koolitada jõutud.


  
Püüdsid olla inimese parim sõber, tegid tegusid Sa teiste heaks-ei hetkekski Sa mõelnud, miks siin mööda metsa lidun ja jälgi ajama ma pean...Sinu töö, Su kuulsusrikas elu veel kaua elab jahimeeste ringis kui legend.Sinu silmad truud ei enam jälgi meie käike ja nina külm ei sooja pihku maksa järele ei poe.Nüüd edaspidi mõeldes Sinust , on südames ja hinges ikka soe.