Me kallis Ülo!
                                               
                                                  07.08.1955-12.02.2016
                                                 Ei ole Sulle sarnast teist,
                                                 kes nii palju hoolis meist...
                                                 Lühikeseks jäi Su tee,
                                                 ei selle vastu saa.
                                                 Sa igavesti meelde jääd just iseendana.


Tahtsin lugeda seda hüvastijättu eile peielauas, aga ei suutnud, andestage mulle...Aga täna panen selle ikka siia , et tänada teid kõiki, kes avaldasid viimast austust Ülo vastu ja tulid teda saatma viimsele teekonnaale.Tänan.Tänan.Tänan.

Nii ebaõiglane on elu-tunnen seda südames...
Mõni sammub eluradu pikalt nagu taevateed,
teisel elulõng on habras , liiga vara katkeb see
kuid kõik see Sinu elamist ei olematuks tee...
Maha jätsid lapselapsed, lapsed, kõik head tuttavad.
Nemad sinu lahkumisest saati väga tihti nutavad...
Kõik algas ammu, ammu- kui tuttavaks me saime
ja aastaid 38 sai läbi käidud koos- meie elus maises.
Nüüd jäänud ainult mälestused ja mõtted möödunust.
Miks ma ei teadnud ikkagi, kõike tähtsat Sinust.
Sa iialgi ei kaeband , et Sul tervis vahel paha
ja selle teadmatuse taga ma rahu saada kuidagi ei taha...
Ma oleks pidand märkama, et Sind vaevas vahel murest murtud süda...
Aga olid vapper mees ja sellest ise välja tulid juba...
kuid seekord läks kõik teisiti, kõik läks ju pahupidi...
See Sinu saatus oligi, mis juhtus, lõplik oli.
Ja päästnud poleks elu kiirabi vilkuv tuli...
Meil oli aegu ilusaid ja vahel veidi mõrkjaid,
kuid kogu hingejõuga sai ometi kõik paika.
Siis juba lapsed kooli läksid ja hiljem juba oma teed,
neil armsad pered, lapselapsed, nii tähtsad olid nende teed...
Juhtub elus halbu aegu-üleelatud sai need...
Koerad,hobused ja jaht, sul olid elus tähtsaimad ,.

Poisid üles kasvasid jahil metsas , raba pääl,
Jahijutud, õppetunnid esimesed said nad sääl.
Juba suureks kasvatatud , lapsed jäävad lasteks
kõigist kõige kallimad olid lapselapsed.
Me kodus tundsime end hästi, eks vahest kurb ka oli meel
Koik, mis koertega meil juhtus oli Sinul südames
ja Sinu viimse päevani nad olid Sulle truud
Sind armastasid surmani , Browni ja Buongiorno
Chevy ja Nadine,Yonna , Bel Amy.Kõik Sinu lemmikud...
Ja Browni kaisus viimne teekond täna öösel algaski.
Sa teadsid, haiglavoodisse ju koeri meil ei lastagi,
kes olid Sulle viimseks toeks kui valus hingetõmme Su kehast elu viis...
Eks saatuse poolt seatuna Sul pilveriigis uued huvid...
ja nüüd Su hing nii puhas kui äsjasadand lumi.
Sa olid hea ja armas mees, kes kõiki meid nii hoidis
ei uskunud ju keegi me , et viimne hommik koitis
Sinul oli ilus minna mööda taevateed
ja loodan, et ka seal kus nüüd Sa oled,
me juurde hing Sul ikka leiab tee.
Ma palvetan, et valvaks meid sealt pilvepiiri pealt
Kui kunagi taas kohtume, siis ootad Sa meid seal.
Jää hüvasti, mis öelda veel-pole enam sõnu.
Me lein on piirideta armastus ja terav hingevalu...
Su hingel minna laseme,saad talle uue keha,
kuid meiega Sa ikka jääd ka siis,
kui kõik see pole enam meie teha...

Jää igavesks hüvasti!