pühapäev, 31. mai 2015

Jahikatsed Jõgeval

Täna toimus Jõgeval Roosiaia talus jahikoerte jahikatse jahiomaduste kindlakstegemiseks tehisurus.Osalejaid oli 7, neist 3 said positiivse tulemuse.
Jäljekütt Hasso III järk
Jäljekütt Justina II järk.
Oli tore ja nauditav päev.
Täname kohtunik Hr.Roman Peili ja perenaist Marju Merilat.Ja tänud teistele osalejatele toreda seltskonna eest .

                       Meie päevakangelane Ewa Brown e.Jäljekütt Justina II järk

reede, 29. mai 2015

Meie Bläki ootab peatset isakssaamist...






Kena taksipaar ootab järelkasvu.Kannatust, rahu ja õnnelikke päevi koos Monaga soovib Mirjamile,Riinale ja Margitile Bläki pere.

neljapäev, 28. mai 2015

Mõtisklus...

Täna on meie esimese taksi Lisse lahkumise päev.Täpselt 12 aastat tagasi...Nii kaua oleme teda igatsenud ja täpselt sama kaua jagas ta meiega muresid-rõõme.Esimene jääb alati esimeseks ja ei unune kunagi.Olgu teil kõigil seal uutel jahimaadel muretu olemine...Me mäletame teid seni kuni elame...

23.02.2015 oleksime me tähistanud Johnny 13 sünnipäeva, kuid saatus tahtis teisiti.Kas takside jumal on soojal maal puhkusel?Kus ta on?Nii lihtsalt ei tohiks juhtuda nagu meil-esmaspäeval Dukkel, laupäeval Johnny...
Olen mõelnud elu hapruse üle, loodad ju alati, et kõik , kes jäävad haigeks, paranevad, aga...Kahjuks kehtib reegel -elu kestab sünnist surmani-kõigi elavate kohta.Ja kui elu ongi surmani jõudnud ei suuda me seda taluda ega sellega leppida.Kuigi ma tean juba suurest leinast pisut toibuma hakates, et neil mõlemal on praegu ilma haiguseta parem, siis ei ole see lohutus vaid endale aru andmine, et lõputult ei jõua nutta ja igal sammul loota, et kumbki neist saba liputades vastu astub.Mitte iialgi ei juhtu seda.Mõnikord on lihtsam isegi matta  lähedast inimest, kellega koos sai kas koolis käidud või sugulussidemetes oldud või lihtsalt head tuttavat või keda iganes. Paljud ei mõista, miks looma leinata ja nii kaua taga nutta, teadmata kui lähedaseks saab koos nendega haigusega võideldes ja aina lootes, et juhtub ime, aga imed juhtuvad harva.Nagu ka see, et minu teele on sattunud just sellised koerad, keda sünnib sajandis kord-kui sedagi.Igaüks on omamoodi erakordne ja omanäoline.Nagu Dukkel-kogu aeg lõbus, seltsiv, töökas ja lihtsalt nii kallis.Ja Johnny-ta tuli meile juba vanemana , kuid võttis kogu pere kohe omaks ja kiindumus oli vastastikune.Ta oli tubli jahikoer ja hiljem lihtsalt väga korralik härrasmees.Tema suurepäraseid omadusi jäi edasi kandma hulk tema kutsikaid.Olgu nende tee sama pikk ja õnnelik kui oli nende isa oma.Vähemalt praegu arvan ma nii, et ta sai kõik, mis tahtis ja oli hoitud ja armastatud...