FUKSIJA CEMARO
30.07.2006-14.07.2014
Õhtu on mähkunud uttu
Su kalmul ei kustu küünlad nüüd...
Öö pimeduses kuulda on nuttu
ja oma hingelt ei saa ma süüd!
Miks lahkusid me juurest nõnda vara!?
Jättes meile leina valusa...
Minnes meie juurest ära,
ei enam tagasi ju tule Sa...
Peame Sinu valikuga leppima,
Kandes Sind endiselt südameis
Hinges võin hüüda appi ma,
Süda on valust veel pisarais...
On õhtu mähkunud uttu
Süütan kalmul punased küünlad...
Varjan päikseprillide taha nuttu
ja nende taga oma süüd ma...
On heinakuu sume õhtu,
mis kutsus Su endaga kaasa...
Su kuju nüüd mattubki uttu
läed vaikuses üle aasa...
Ei kosta Su haugatust enam,
sa oled nüüd teispoolsuse piiril.
Mu süda ei saagi siin rahu
hinges vaid tühjus hiilib...
