neljapäev, 25. juuni 2015

teisipäev, 23. juuni 2015

Alles olid jõulud, varsti jaanipäev.



Jõulud ju ammugi möödas
kuid mõtteis neil elada lasen.
Olid Džonks ja Dukkel ja kuusepuu,
mis viimaseks neile jäi.
Ja jaanipäev ilma nendeta -
kui ookean ilma veeta
ja kunagi enam me teada ei saa,
kus  vikerkaarel on teel nad...
See jaanipäev jällegi oodatud,
liidab tuli meid endaga ühte,
leek pimestab ,kuid tema võbelus
on imeilus ja ehtne.
On aasta õied kõik avanud end
ja lõhnadest joovastud aina-
jasmiinid, pojengid, ööviiulid
kes neist selle öö kuninganna?
Tahaks olla nii siiras ja õnnelik,
et varjud ei tumestaks leeki-
oleks ometi ilmas veel õiglust,
mis meeltele juhtaks teegi-
selle, kus mured ei piina
ja õnnelik olla veel saaks.
Nautida elu nii habrast
ja kõike, mis teed , ei peeta veaks.
Kuis lõhnab see jaaniõhtu-
õitest lõhnavad aasad ja
samblane mets ning vihmamärg maa...
Kui tunned õigeid loitse,
võid südaööl haldjaks kord muutuda.
Siis võlukepike muudaks
ilmas heaks kõik kurja ja halva-
pool tundi veel keskööni aega
ei seda ma oodata malda.
Võluvitsaga üle kõik paitan,
et kõrgemad jõud
mind ülejäänd aastal ka aitaks...
Ei soovi ju võimatuid soove
tahaks tagasi endisi aegu,
kus kõik oli tunduvalt ausam ja ehtsam
ja igatsus parema järele
ei kustutaks hingest ka naeru...