18.08.2009-27.12.2012
Minu koer, ainult minu, sest Sa valisid mind juba kutsikana endale ja ma olin nii armetu, et ei suutnud Sind kaitsta kurja eest-surma raudsest haardest ...Anna mulle andeks, et läks nii.Sind ei asenda mulle enam keegi, sest Sa olid ikka minu Päikesepoiss, alati rõõmus ja lustakas sell.
Ma olen nii süüdi, nii süüdi, ja raske koorem tuleb kanda mul nüüd elu lõpuni.Kui oleks paremini hoida jaksanud Su elupäevi, siis ilmselt tulevikku näeksid...Nüüd kogu taaga võtan enda kanda-kui Sa vaid suudaks mulle andeks anda...
Päikesepoiss läks seitsme tuule poole ja meie ilma keelatud tal tee.
Sa jälgid meid sealt ülalt pilvenurgalt ja vaatad, et me ikka käime õigrt teed.
Sa olid lohutuseks suureks kui kurvaks muutund oli meel
Ja rõõmu külvasid mu ellu-liig tähtis oli mullegi kõik see.
Ei teagi, kuidas Sinuta nüüd kulgen-nii kurb on mõelda sellest,
kas saan ma üksi hakkama, vaid Sina sealpool tead.
Kui oli vahel varuks nutt,
siis pisarad sa pühkisid ja ja elu muutus valgemaks,
Kui siia ilma sündisid ja jalad juba kandsid, siis kõiki samme minuga koos käia armastasid.
Ja suuremana olid Sa mu kõrval igal ajal
ja igaveseks kõrvu jääb Su kaunis hääle kaja.
See kaotus mulle väga valus hoop, kuid ma midagi ei suuda enam teha,
vaid lilled küünlad Sinu hauakünkal nüüd pimeduses helendavad.
Oh, Wilton, kallis , kallis-kallimatest kallim, mis oskan öelda veel-
Ei ole elul kordustrükki, et midagi saaks parandada veel-
Ma vaikselt pisaratest lükin nüüd olematut kaelakeed.Kuid Sinu kaelas särada vaid saab see sealpool linnuteed.Kuid kahjuks maised hinged seda ju ei näe...
Ja igaveseks hüvastijätuks Su haual põlvitan ja mõttes palvet loen...
Ja ongi kõik-on lõppenud üks noore sõbra elutee-ja loodan, et igaviku piiri taga me varsti üksteist kohtame...
