HÜVASTI, DUKI.

               
                                       Jäljekütt Dukkelises Cleopatra
                                          10.08.2011-16.02.2015


         Sa põlesid liiga heledalt-nagu sabaga täht, et siis langeda tundmatusse.

                   Meie kallile Dukkelile pühendan mõned südamepõhjast tulnud read.



Oli august, sume suvi-siia ilma ilmusid,
abigi Sul vaja oli, aga seda ju Sa said.
Olid tilluke kui pöial,
ema vuntsidesse kadusid
Aga mõne aja pärast kauniks koeraks sirgusid.
Kuna juured Sul ju Taanist, nimegi said Dukkelise,
ikka pisike kui pöial, aga olid väga ISE.
oli veidraid  tempe,kõike   teha jõudsid-elusäde leegitses.

Olid meie lillelaps.Kõike tegid, kõike jõudsid,
kuid siis äkki lõppes jaks

Meil silmis Sinu süüdatud on tuli,
kes teab, kas kustub see või kaunilt loitma jääb.
Sa olid kingitus me mitmes suves , talves,  sügises ja kevades
täht me unistuste taevas.
Nüüd oled kummitus mu unes,  

kus edaspidi loodan näha Sind,
päike minu halli päeva mälestustes
naeratus me kurval näol.
Kui tuleb uus suvi, oled soe tuuleõhk me palgel
saatjaks vaimuna mu igal sammul-
nii lähedal kui kaugel.

Kui raske on olla Sinuta,
 teada saan alles ajas , mis tuleb-nii eriline vallatu ja kallis kui Sa olid,

Su juurde naasta tahaks siis

kui endal silmad hallid.

Dukkeleid ei sünni tihti, arvan saja aasta tagant üks-
kui Sinusarnast oodata ei kärsi

tuleb avadagi vikerkaare   uks.

Lasen vabaks Su hinge,

et minek oleks kergem.
Sind jäävad mälestama kõik,
kel antud elavate hinged.