Sa olid pisikene armas kutsu, kuid see oli päris ammu.
3 aastst pealinnas olid lõbus taks-kuid elu muutus,
ja nii saigi Sinust maakas.
Sa oled 7 kaunist aastat kinkind meile
ja aru saan, et Sina hoolid, hindad meid...
Ja selle pika aja jooksul Sa oled igasugu trikke teind...
Me otsinud Sind peale jahte vahel hommikuni
ja ikka koju Sa ju ise lõpuks tulid.
Sa püüdnud kährikut ja rebast
ja vahel lihtsalt uudishimu rändama Sind viib,
kuid kui Sa väsinuna tuled koju,
siis ikka oled mamma kallis poju
ja ootamas on söök ja jook ja tekk nii soe
ja tembud miskit siin ei loe...
Ja kui Sul metsa minna pole tahtmist,
siis päästad kanad aiast lahti
ja kuigi mamma pärast kuri
ja ütleb, et pole Sa ju miski muri,
vaid eesti tshempion koguni
Ja lahe taks ka nagunii...
Oh, aastad, miks lendate nii kiirelt,..
et vahel kurvaks läheb meie meel..
Kuid seda kurbust aitab leevendada Su järeltulev sugupõlv.
Neid rohkem Sul kui tubli tosin ja mõni kaunis nagu rosin...
Sa oled olnud haruldane- Felix alias Johnny
ning vahel ajad ju ka väikest jonni.
Nüüd tänusõnad Annele ja Ivarile, sest tänu teile on meil armas seltsiline.
Pikki aastaid veel Sulle, meie Dzonks
ja ole ikka poiss kui ponks.
