23.02.2015 oleksime me tähistanud Johnny 13 sünnipäeva, kuid saatus tahtis teisiti.Kas takside jumal on soojal maal puhkusel?Kus ta on?Nii lihtsalt ei tohiks juhtuda nagu meil-esmaspäeval Dukkel, laupäeval Johnny...
Olen mõelnud elu hapruse üle, loodad ju alati, et kõik , kes jäävad haigeks, paranevad, aga...Kahjuks kehtib reegel -elu kestab sünnist surmani-kõigi elavate kohta.Ja kui elu ongi surmani jõudnud ei suuda me seda taluda ega sellega leppida.Kuigi ma tean juba suurest leinast pisut toibuma hakates, et neil mõlemal on praegu ilma haiguseta parem, siis ei ole see lohutus vaid endale aru andmine, et lõputult ei jõua nutta ja igal sammul loota, et kumbki neist saba liputades vastu astub.Mitte iialgi ei juhtu seda.Mõnikord on lihtsam isegi matta lähedast inimest, kellega koos sai kas koolis käidud või sugulussidemetes oldud või lihtsalt head tuttavat või keda iganes. Paljud ei mõista, miks looma leinata ja nii kaua taga nutta, teadmata kui lähedaseks saab koos nendega haigusega võideldes ja aina lootes, et juhtub ime, aga imed juhtuvad harva.Nagu ka see, et minu teele on sattunud just sellised koerad, keda sünnib sajandis kord-kui sedagi.Igaüks on omamoodi erakordne ja omanäoline.Nagu Dukkel-kogu aeg lõbus, seltsiv, töökas ja lihtsalt nii kallis.Ja Johnny-ta tuli meile juba vanemana , kuid võttis kogu pere kohe omaks ja kiindumus oli vastastikune.Ta oli tubli jahikoer ja hiljem lihtsalt väga korralik härrasmees.Tema suurepäraseid omadusi jäi edasi kandma hulk tema kutsikaid.Olgu nende tee sama pikk ja õnnelik kui oli nende isa oma.Vähemalt praegu arvan ma nii, et ta sai kõik, mis tahtis ja oli hoitud ja armastatud...
