Ja jälle mure varjand taeva, vaid küünal valgustab siin veel

CATROMENA CONNOR CLAUDY
01.07.2002-27.02.2011

Kui pimedus saabub, on päike läind looja,
kõik tuuled ja tormid on vaibunud.
Üksik täht helgib taevas, annab hingele sooja
ja mälestust ei lase kustuda...

Ja läinud on meie bassetite esiema Claudy, haigus sai siiski võidu Su üle.Ei tule enam kevadet koos lillede ja põnevate lõhnadega metsa all, vanaduspõlv Sinu noorusliku hinge jaoks oleks võinud olla pikk ja tegus, sest koertemaailma tegemisi jätkus Sul veel viimastelgi päevadel, oleks ainult ilmad soojemad olnud, sest Sulle meeldis nii väga õues omi asju ajada.Aga inimkäed on saatuse vastu jõuetud...

Mäletan, kui käisime Sind toomas , oli ilm külm ja tuisune ja Sa olid ikka hästi vapper kutsa, tõeline basset, kui seisid meil kodus silmitsi taksidega, kes loomulikult ei pidanud ühest võõrast lugu.Kuid kiiresti sai võõrast väga oma ja koos tegite igasuguseid vallatusi ja mis seal salata-ka pisikesi pahandusi...Kevadisi külvitöid tuli aias ikka mitu korda teha, et lõpuks sügisel saaki saada.Ja olid ka kirglik jahimees, koos takside ja Pauletaga pidasite ikka palju ilusaid rebasejahte maha.
Mälestuseks meile on jäänud Sophia ja muidugi ka teised Sinu kutsikad, kes elavad edasi oma õnnelikku koeraelu uutes kodudes.Ju saatus tahtis nii, et Sa pidid minema.Loodan, et nüüd oled parematel jahimaadel, kus jahti pidada.Koos Sinuga suri ka killuke meie südamest ja hingest...
Olgu muld Sulle kerge...Hüvasti!