Aasta läinud nagu tänavune lumi,
kiiresti ja hoogsalt otsa sai ka suvi,
sügis pikalt lehtedega mängis,
ei teagi nüüd, mis karul talveks sängis.
Kevad oli kummalise moega,
ei ta polnud külm ja polnud soe ka.
Talvest liigub ringi hirmujutte ,
kallal tal on hirmus tõbi-
tarvis läheb külmakotte.
Palavik vist viiekümne ümber,
maha jahutab vaid jäine ämber...
Loodame, et tervis ikka taastub,
pole vaja pikka lumepaastu..
Jõululaualt keegi ju ei keelaks
kui ta näiteks ainult jäätist neelaks.
Jõuluvanal tulla ka on keeruline,
mööda pori saan ju pole keevaline.
Põdrad tüdind sellest sopast,
unistavad kergest kaljakapast...
Aga lootus kustub viimasena,
loodame siin ikka näha armast punanina,
kellel seljas kott on kingitustest rammus,
Vanale ka piisake veel õllekannus.
Lapsed salmid õppinud on pähe,
kuhu jõulutaat siis ilma kuulamata läheb.
Paluks tal siis hoopis siia jääda,
siis ka jaanipäeval saaks ta
sammud meie poole sääda.
Kes siis ütleks ära kahest jõuluvanaringist aastas,
Tore tava saaks ja ilmad- oleks ühtsed kogu aasta...
Millal siis on jõul või jaan, teada internetist saab...
Seal on infot ülearu, kuid kes äratab me karu.
Nutitelefoni pole , kuis siis pojad saavad aru,
õue tuleb minna nüüd-kostab juba linnulauluhüüd.
Õitseb ülane ja ärkab mesitaru...
See nüüd oli ikka unenägu,
mille unustada tahaks,
aga ärge seda pange mulle pahaks.
Äkki osutubki tõeks, väike kraav ka muutub jõeks,
seda juba tõsimeelselt pelgan,kogu aeg kui vihma sajab selga...
