Lõpp.

Täna siis lõppes üks katkenud elutee lõplikult ja jäädavalt...

Nüüd oled jõudnud oma uude koju,
Sind katab muld nii must...
Ütlemata sõnad, pooleli jäänd teod,
vahel oli mõistmatus, pisaraid täis peod
ja südamesse peitsid need,et seal nad kimpu seod.
See oligi Su raskuseks-ei iial jõua üksi kõike kanda
ja oma muret teistele ei tahtnud Sina anda.
Rõõm oli see, mis jagada Sa tahtsid-
lastele ja lastelastele, sõpradele, jahikaaslastele,
õele, vennale ja mulle endale...
Miks küll anti aega vähe,
seda enam muuta me ei saa
ja nõnda kõik,mis öelda oleks tahtnud,
jääb lihtsalt õhku rippuma.
Nüüd oled teisel pool-kaugel, kaugel ära,
üksainus eriline hele täht veel tähistaevas särab,
Seda vaadates on tunne-nagu vaataks meid Sa
miks aga meie Sinu kuju enam iialgi ei näha saa...
Nüüd sellega me leppinud ja lasime Sul minna-
ühel päeval järele me tuleme ju sinna.

Olgu muld Sulle kerge.